VIIS PÕHJUST, miks peab vaatama Euroliiga Final Four’i

Kõlab küll väga banaalselt, aga jällegi on käes see nädalavahetus, mil selgitatakse Vana Maailma klubikorvpalli parim ehk toimub Euroliiga Final Four. Istanbuli jõudnud tiimide seas paraku mingeid üllatajaid pole – kohal on need, kes peavadki – tiitlikaitsja Moskva CSKA, mullune teine Istanbuli Fenerbahce, 2015. aasta võitja Madridi Real ja 2012. ning 2013. aasta tšempion Pireuse Olympiacos.

Iseenesest on juba nende tiimide omavahelised mängud vägagi mõjuv põhjus, miks kindlasti ei tohi Final Fouri ignoreerida, aga alljärgnevalt mõned pidepunktid veel.

NBA-sse minejad

Võib-olla täiesti viimast korda näeme Final Fouril ja üldse Euroliigas mängimas vähemalt kaht vinget kossumeest, kes on siinmail ennast kõvasti pildile mänginud. Moskva CSKA tagamees Miloš Teodosic on juba aastaid NBA klubide vaateväljas olnud ja nüüd, juba 30-aastasena on ta vist ikkagi minemas. Aga hinnasilt on tal krõbe – eelmisel aastal NBA treenerite poolt parimaks väljaspool superliigat mängivaks korvpalluriks valitud serblane tahtvat vähemalt kolmeaastat lepingut ja palka 25-30 miljonit.

Teine serblane on ka lahkumas, selleks on 24-aastane Bogdan Bogdanovic Istanbuli Fenerbahcest. Sacramento Kings ootab teda avasüli, noore mehe sulandumine peaks minema suht libedalt, sest sealne peamänedžer on ei keegi muu, kui legendaarne Vlade Divac.

Luka Doncic

Noor sloveen võib teha ajalugu – seni on noorimad Euroliiga võitjad olnud 19-aastased – Ricky Rubio ja Antonis Fotsis. Aga asi pole ainult selles faktis, vaid Doncicist on kujunemas üks lähiaastate maailma tippmängijaid. Sloveenid on kindlasti uhked. Me ka oleks.

Itoudis

CSKA peatreener Dimitrios Itoudis, kes oli pikki-pikki aastaid Panathinaikose abitreener, võib oma lühikese peatreeneriks olemase aja jooksul tõusta auväärsesse seltskonda. Seni on vaid kahel peatreeneril õnnestunud oma hoolealused viia kahel aastal järjest Euroliiga meistriks.

Revanšš

Finalistide vahel on viimastel aastatel kogunenud „paksu verd“ küllaga. Põneval kombel on tänavused poolfinaalpaarid täpselt samad, mis kaks aastat tagasi Final Fouril Madridis. Teisisõnu, need tippmeeskonnad on väga tähtsates mängudes kohtunud nii palju, et ühe või teise võit toob rahuldustunde hiljuti saadud valuse või vähemvalusa kaotuse eest.