Vallot Pukk: kaardilugeja ehk hirmunud kaassõitja

Tegelikult ei mäleta ma sellest eriti mitte midagi. Ainult on mingid flashbackid, aga kuidas see umbes kümnekilomeetrine, minu arust absoluutselt hullumeelne kihutamine kruusateedel möödus, pole mingit aimu.

Meeles on ainult peas taguvad paanilised mõtted – et kes kurat mind siia käskis istuda ja see vist ei lõppegi kunagi ning kuhugi kase otse me varsti kihutame.

Situatsioon oli umbes selline, et kuskil 90ndate keskpaiku sattusin olema õigel ajal vales kohas (!?) ja nooruse uljusest pakkusin, et kas saaksin olla ralli nullautos nö kaardilugeja. Äge ju! Mis ralli see oli, ei mäleta, aga toimus vist kuskil Võrumaa teedel – ju ta mingi Lõuna-Eesti ralli võis olla.

Tollel ajal olid põhimeestel juba päris korralikud „pillid“, aga nullauto oli legendaarne Lada 08 või 09 ja ma ei usu, et seal kapoti all midagi kõpitsetud oli. Teisisõnu – tavaline tänavaauto …. Kiiver anti pähe, keegi vist patsutas õlale ja vist mõned mehed hoidsid vägisi naeru tagasi. Roolis oli keegi nooremapoolne tüüp, kes oli vähese jutuga, aga sellest 08st (või oli 09) väänas kõik välja. Sain kohe aru, et olen teinud suure vea ja et nalja pole, hoidsin kramplikult uksesangast kinni, pea käis nagu hüpiknukul vasakule-paremale ja kruusa muudkui peksis vastu autopõhja.

Kui see õudus lõpuks otsa sai, tundsin ennast mitu kilo kergemana ja justkui hõljusin, aga väga tore tunne see vist polnud. Õnneks oli seal lähedal mingi pood, kust viimaste kroonide eest ostsin joonelt ühe, ah, keda ma ikka petan, kaks õlut ja need kadusid kiirelt …

Sellest ajast saadik eriti ei meeldi mulle autojuhi kõrval istuda, hulga parema meelega sõidan ise. Kogu selle jutu mõte peaks olema selles, et küll need rallimeeste kaardilugejad on ühed kõvad mehed, pole kahtlustki. Usun, et nad väga naudivad oma tööd ja oleks huvitav näha, kuidas nad ise näiteks WRC roolis kaitseid läbivad.

Vaata WRC ralli kiiruskatseid Viaplayst.