Loodusmuuseumi teadlased seiklusfilmist “Mere südames”: kunagi elasid ka meie vetes 20-meetrised tippkiskjad

Kunagi elasid ka Eesti vetes 20 meetri pikkused tippkiskjad nautiloidid ja 3-meetrised meriskorpionid, toovad Eesti Loodusmuuseumi teadlased paralleele reklaamivabasse voogedastuskeskkonda Viaplay jõudnud ajaloolise seiklusfilmiga “Mere südames, kus hiiglaslik vaal uputab vaalapüügilaeva Essex.

 

Millised on olnud kõige imepärasemad mereelukad, kes ürgsetel aegadel on meie vetes elanud?

Eesti Loodusmuuseumi geoloogia osakonna juhataja Sander Olo: Kui vaadata Eesti ala, siis siin on elanud väga palju imepäraseid mereelukaid. Põhimõtteliselt on Eesti kivimites näha jälgi Kambriumi plahvatusest, mis pani aluse kogu imepärasele elule, mida me praegu enda ümber näeme.

Kui me räägime imepärastest kui hiigelsuurtest, võiks välja tuua nautiloidid. Teadlaste hinnangul võisid need Ordoviitsiumi (~450 miljonit aastat tagasi) aegsed tippkiskjad kasvada kuni 20 meetri pikkuseks. Sellega kaasneb aga häda, et mida suurem sa oled, seda aeglasem kohaneja sa oled, mis viis lõpuks pikkade sirgete kodadega nautiloidide väljasuremiseni. Osa neist arenes evolutsiooni käigus efektiivsema kojakuju poole ehk tõmbus spiraali ning nende järeltulijad elavad tänapäeva meredes (kuid mitte Läänemeres) siiamaani. Omaaegsest kuni 20 meetrist on saanud kuni 15 cm diameetriga loomakesed.

Teine imepärane loom, keda tasub välja tuua, on meriskorpion. See Siluri ajastul (~430 miljonit aastat tagasi) Eesti alal elanud loom ei olnud pikkuselt nautiloididega võrreldav, nemad võisid kasvada maksimaalselt 3 meetri pikkuseks. Siiski oli tegu omaaegse kannibalist tippkiskjaga, kes eksisid vahel maismaalegi. Kõige põletavam küsimus nende kohta ootab ikka veel vastust – kas tegu oli tänapäevaste skorpionite eellasega või mitte?

Miks tänastes meredes enam nii suuri loomi ei ela?

Eesti Loodusmuuseumi geoloogia osakonna juhataja Sander Olo: Hea küsimus, sest tänapäeva maailmamerest leiame sinivaala, keda peetakse kogu Maa ajaloo suurimaks meres elavaks loomaks. Kui seda küsimust vaadata selle nurga alt, miks ei ela maailmas enam suuri nautiloide või meriskorpioneid, siis vastus on evolutsioon. Suurus andis neile olenditele mingi aeg konkurentsieelise, kuid suurusega kaasneb aeglane kohanemisvõime. Kui saabus kiire keskkonnamuutus (mõni katastroof või jääaeg), siis aeglase kohanemisvõimega olendid, nagu nautiloidid ja meriskorpionid,  surid välja.

Eesti Loodusmuuseumi zooloogia osakonna juhataja Lennart Lennuk: Nautiloidide esindab tänapäeval aga suhteliselt väike tegelane – laevuke. Kui aga peajalgsetest laiemalt rääkida, siis on ka tänapäeval väga suuri peajalgseid hiidkalmaaride näol, küll mitte Läänemeres. Läänemeri on suurtele organismidele liialt madal veekogu ja siin ei leidu piisavas koguses toitu. Pealegi on Läänemeri maailmamerega ühenduses vaid kitsaste ja madalate Taani väinade kaudu. Sel põhjusel on siinne vesi ka liiga mage tõeliste mere organismide jaoks ja kui keegi peakski siia sattuma, siis kaua ta siin ei ela, kuna tekib osmootne stress – ehk siis keha üritab magedast veest piisavas koguses soola kätte saada, aga see võtab liiga palju energiat ja loom nõrkeb. Sellisele stressile suudavad vastu panna vaid mõned väiksemad organsimid (nt merikilk, söödav rannakarp, harilik rändkrabi).

Sellegipoolest on ka siia kanti eksinud mõned suuremad loomad, kes tavaliselt on siia oma rändeteelt eksinud. Nii nähti näiteks 2008. aastal Tallinna lahes valgekoon-delfiini ning paar aastat enne seda takerdus Turu saarestikus võrkudesse harilik delfiin koos pojaga. Üldiselt võib Läänemerre sattuda Põhjameres elavaid imetajaid.

Küll aga on Läänemere asukaks väikene vaal pringel, seega päris „vaala-vaesed“ me ei ole.